Tähelepanelikumad Lustivere elanikud on märganud, et mõisa põhjatorni neljanda korruse imeilusad neogootistiilis aknad on hetkel eest ära võetud ja aknaavad on ajutise kattega suletud. Aknad on Suure-Jaani lähedal Ilbaku külas OÜ Ajataju restauraatorite Kerttu Küünarpuu ja Ergo Leilopi juures, kus need saavad uue ja võimalikult originaalilähedase parandatud ja värskendatud välimuse. Käisime Kerttu ja Ergo juures külas, kus Kerttu andis ülevaate akendega seotud plaanidest nende töökojas.
Mida tähendab, et aknad on neogooti stiilis?
„Neogooti vool on 19. sajandi historitsismi osa. Historitsismis klopsiti kõik kokku, näiteks arhitektuuris lisati tornikene, milles on ka keskaja motiive. Neogooti akende lugu on selline, et neid on kõige rohke kirikutel. Kui kirikutes käia ja vaadata aknaid või uksi, siis on sageli näha neogooti motiive. Seda, et neogooti stiilis aknaid mõisates kasutati, ei tule just tihti ette,“ selgitab Kerttu. Ta toob näiteks Rapla lähedal asuva Lohu mõisa, kus on terve veranda neogooti akendega, aga see erandlik. „Oleme restaureerinud aknaid, mis pärinevad kirikust, näiteks Suure-Jaani kiriku aknad. Sellised aknad on inspireeritud keskaja raidkivi akendest, mis on näiteks Oleviste kirikus, aga need aknad on tehtud kivist. Kuna need olid kivist, siis mõeldi edasi, et teeme samasugused, aga puidust,“ räägib Kerttu selgitamaks, kuidas neogooti puitaknad kasutusele tulid.
Milline on hinnang Lustivere mõisa akende praeguse olukorra kohta?
Kerttu ütleb, et erinevate puitakende kujundite ühendused on haprad, kui need on jäetud hooldamata. Oluline on tappühenduste kvaliteet ja hooldamine, Lustivere akendel on keeltapp kui ka muid tappe. „Kuna akende vanus on suur, siis kahjuks ei olnud nõuka ajal neid nii heaperemehelikult hooldatud. Näha on, et kunagi on akendel tehtud tõsine remont ja kasutatud on kipskruve, mis viitab, et midagi tehti eeldatavalt 1990-ndatel aastatel,“ selgitab Kerttu ja ütleb, et tegelikult on see parem variant, kui originaalaknad lihtsalt välja visata. „Keegi on teinud suure südamega tööd, lihtsalt pole olnud neid teadmisi, mida ja kuidas peab täpselt tegema. Õnneks Lustivere aknad on säilinud originaalid, see on väga hea, et neid ei vahetatud välja koopiate vastu. Lustivere aknad on säilitanud ja meil on, mida restaureerida. Kui ei oleks midagi restaureerida, siis oleks kurb,“ nendib Kerttu.
Akende haagid on nõukaaegsed, originaale ei ole säilinud. Kerttu arvab, et haagid võiksid jääda need nõukaaegsed, sest ka see on osa mõisa ajaloost. „Nende haakide kasutamine on mugavam kui sisse tapitud originaalidel. Näha on, et originaalakendel olid ka kindlasti haagid, võib-olla panna ühele aknale 19. sajandi originaalhaagid,“ arutleb Kerttu.
Lustivere mõisa akende klaasid on kindlasti nõukaaegsed või 1990ndatest, seda sai kindlaks teha klaasi paksust võrreldes. Originaalklaas ja vanem klaas ei ole sirged, nende akende klaasid aga on. Kerttu eelistus on see, et asendada klaasid vanade klaasidega, mida saab teha nende töökoja varudest. Kerttu selgitab, et vanad originaalklaasid sillerdavad hoopis teistmoodi. „Muidu inimesed tähele ei pane kui vanad aknaklaasid on, aga kui üks klaas on vahetatud uue vastu, siis kõik näevad, muidu ei hakka nii silma,“ ütleb Kerttu. Kerttu loodab, et saab Lustivere akende ette kasvõi 1930ndatest pärit klaasid. Kerttu tõdeb, et originaalaknad on tavaliselt mõisa enda tisleri tehtud ja see eeldus on ka Lustivere akende puhul.
Kuidas peab aknaid hooldama, et need püsiksid järgmised sadakond ja rohkem aastaid?
Kerttu ütleb, et kui teha männipuidust originaalakendele korrektsed puiduparandused ja kasutada korralikku puitu ning tappühendused liimida korralikult, siis hoolduse juures on oluline linaõlivärv. Puitu kaitseb mitte peits ega lakk, vaid linaõlivärv. Linaõlivärv ei kata puitu kilena, vaid puit saab võtta õhust niiskust, linaõlivärv laseb niiskuse välja. „Üks kord aastas tuleb aknaid pesta ja väliskülg pärast üle õlitada. Linaõlivärvi ei tohi osta ehituspoest, see peab olema õige linaõlivärv, poe omad ei pruugi linaõli sisaldadagi. Kui värvid puidu üle, siis õli imbub puidu sisse ja täidab puidu poorid vett hülgavaks, selle pigment peal jääb kaitsma, linaõli tekitab peale kaitsekihi. Väljastpoolt aknaid õlitada ei ole keeruline, kahe inimesega tuleb haagid lahti teha ja aknad siseruumi tõsta ja pärast hoolduse tegemist ette tagasi panna,“ õpetab Kerttu, kuidas aknaid hooldada.
Milline on akende restaureerimise tööprotsess, mis järjekorras ja kuidas see toimub?
„Kõigepealt toimub puiduni paljaks kraapimine. Hakkame järjest võtma ühenduskohti ja neid parandama. Teeme erinevaid puiduparandusi: liimiga, tappidega, puupunnidega. Mõnedel akendel saeme selle kihi, mis on läbi, ära ja paneme uue osa, just väljapoole. Enne viimistlemist kasutame tsinkoktsiidi sisaldavat krunti, mis on hallituse vastu ja kaitseb puitu topelt,“ ütleb Kerttu selgitamaks, mida nad tegema hakkavad.
„See ei ole nagu uue akna tegemine, restaureerimisprotsessis pead mõtlema välja, mida teha, sest iga koht on erinev. Oled nagu insener ja aken on nagu lego ja pead välja mõtlema, kuidas erinevad legotükid omavahel sobivad. Oleme palju hullemaid aknaid restaureerinud kui on Lustivere mõisa aknad. See on selge, et neogooti aknaid ei saa säilida üle 130 aasta ideaalsena. Võrreldes sellega kui vanad nad on, on nad nagu keskmine pensionär, täiesti normaalsed. Lihtsalt tuleb teha plastilise kirurgia operatsioonid, aga olukord ole katastroofiline. Avariiline on see lugu küll, aga osad plommid, need, mida on muudetud, need oleks niikuinii pidanud uuesti tegema, isegi kui oleks restaureerinud kümme aastat tagasi. Akendel on näha, et osa puidust on mäda. See mädanenud osa on nõukaajal asendatud osa, mille parandused ei ole professionaalselt tehtud,“ nendib meister akende olukorda ja sellel järgnevat tööprotsessi selgitades. Lengid restaureeritakse mõisa tornis.
Aknad peaksid koju – Lustivere mõisa põhjatorni neljandale korrusele – tagasi jõudma hiljemalt käesoleva aasta augustis.
Kuidas jõudsid akende restaureerimiseni?
Kerttu ütleb, et lapsena elas Lasnamäel, pärast keskkooli õppis fotograafiks ja reisis mitu aastat ringi. „Mu ema töötas vanalinnas ja pärast kooli läksin ema juurde, kolasin vanalinnas ringi. 1980ndate lõpus olid hoovid lahti, tolknesin seal igal pool. Mulle meeldisid vanad majad. Mõtlesin, et lähen õpin kunstiajalugu, aga mul oli kogu aeg rahutus, et õpin ära ja siis hakkan kunstist kirjutama, aga ma tahan ikka midagi päriselt oma kätega teha. Siis avati Eesti Kunstiakadeemias (EKA) muinsuskaitse restaureerimise eriala, aga sellel ajal olin juba Tartu Ülikoolis ajalugu õppimas. Õppimise ajal aga käisin vahetusüliõpilasena restaureerimiskoolis loenguid võtmas ja olin kohe müüdud, kui kuulsin, et muinsuskaitse restaureerimise eriala avati. Järgmisel aastal võtsin paberid Tartu Ülikoolist välja ja astusin EKA-sse,“ jutustab Kerrtu, kuidas ta jõudis oma armastatud erialani. „Mul on olnud väga palju põnevaid töid ja õpin jätkuvalt iga tööga. Õpetan EKA-s täiendkoolituses, kes tegevusluba taotlevad ja õpetan ka Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias. Praktikandid on meil olnud aastast 2007, üle 100 inimese on meie juures õppinud. Teeme ka erinevaid restaureerimise kursuseid.
Restauraatorite, avatäidete ja puidurestauraatorite ringkond on väike, ma ei ütle nende kohta konkurent, vaid kolleeg, sest meil on rohkem töid kui jõuame ära teha. Koostöö viib rohkem edasi. Praktikantidele tahame võimalikult palju edasi anda ja selgitada neile kõigest kõike. See töö paneb mõtlema selle peale, et sa ei ole igavene. Need aknad on üle elanud palju rohkem, ka selle meistri, see, mis mina teen, jääb ka pärast mind, nii palju asju saad ainult kogemustega ja minu jaoks on oluline, et saan oma kogemused edasi anda,“ mõtestab Kerttu Küünarpuu oma tööd ja elu.
Lustivere mõisa torni 4 neogooti akent restaureeritakse Muinsuskaitseameti poolt eraldatud rahaliste vahenditega (7905 eurot).
Lustivere mõisa torni neogooti akende restaureerijast Kerttu Küünarpuust saad rohkem lugeda siit
Artikli tekst ja fotod: Miret Tuur
