Lustivere mõis on olnud mulle teiseks koduks

Postitatud:

Helgi Koemets (84) on olnud Lustivere mõisas tööl alates 1957. aastast, olles nii osake mõisa ajaloost ja selle tegemistest. Uus, 2025. aasta algas Helgile võrreldes eelmiste aastatega erinevalt – 1. jaanuarist on ta pensionil ja hoolitseb kodus oma punasekarvalise kassi eest. Nüüd ongi õige aeg tagasi vaadata ja rännata läbi aegade, kus Helgi 67 aasta jooksul on andnud auväärse panuse mõisas tegutsenud Lustivere Laste Kopsutuberkuloosi Sanatooriumi, täiskasvanute kopsutuberkuloosi sanatooriumi, Jõgeva Rajooni Keskhaigla Lustivere siseosakonna, Jõgeva Hooldekodu osakonna Lustiveres, MTÜ Lustivere Hooldekodu ja MTÜ Lustivere Mõisa töösse.

Tööelu algus 17-aastasena Vabariiklikus Lustivere Laste Kopsutuberkuloosi Sanatooriumis

Helgi elas lapsena Imaveres ja õppis Imavere koolis 7. klassi lõpetamiseni.  „Kui olin laps, siis ema talitas kolhoosis sigu, hobusega toodi platvormide pealt sigade söötmiseks lõssi tünne, mäletan, et istusin hobusevankri peal ja sidusin rätiku pähe nagu halastajaõdedel. Olin seda näinud koolis, lugedes klassivendade või -ödede nö sogakirjandust, kus räägiti halastajaõdedest,“ selgitab Helgi, kuidas temas oli tärganud suur tahtmine arstiks saada. „Pärast Imavere kooli läksin Viljandi meditsiinilisse keskkooli ja õppisin seal 3 aastat.  Olin õppimise ajal ka Tallinnas praktikal ja võtsin seal 16-aastaselt kaks sünnitust vastu. Mäletan, et sain praktikal olemise ajal kiita,“ meenutab Helgi oma õpingute aega. Helgi armus Viljandisse ja oleks tahtnud sinna jäädagi, aga sel ajal oli selline kord, et tööle pidi minema tagasi oma kodukanti.

Viljandi meditsiinilise keskkooli anatoomia kabinetis
Helgi 21. juunil 1957 Viljandi Vabariikliku Meditsiinilise Keskkooli lõpetamisel

„8. juuli on mu sünnipäev, kooli lõpetamine oli jaanipäeva paiku, olin siis 16-aastane, sain juulis 17. Üks Viljandi õpetaja soovitas minna Lustiverre ja nii ma tulingi siia oma töötamise alustamise võimalusi uurima. Lustivere mõisas võttis mu vastu vanemapoolne tüse onu ja tema ütles, et me ei saa teid tööle võtta, kuna olete alaealine ja alaealisena töötamiseks on vaja luba võtta Tallinnast,“ kirjeldab Helgi oma mälestusi.

Helgi saigi Tallinnast loa ja alustas Vabariiklikus Lustivere Laste Tuberkuloosi Sanatooriumis tööd meditsiinilise õena 1. augustil 1957. aastal, esimese töölepingu sõlmis temaga Lustiveres dr. Selma Kuljus.

Lustivere mõis sel ajal, kui Helgi seal tööd alustas

„Ma ei olnud lastest väga palju vanem, aga neile olin ikka tädi. Lapsed olid leetrites, sarlakites, olid rohelise-kirjud.  Siis oli sanatooriumis palju lapsi, üle 70, mõisamaja oli lapsi täis,“ ütleb Helgi. Lapsed olid vanuses 4-14 eluaastat. Pisikesed tahtsid hellust ja hoolt. „Tädi, tädi, tädi – tule minu juurde magama!“ nii hüüdsid lapsed õhtuti Helgile. Helgi ülesandeks meditsiinilise õena olid süstimised, sidumised, aga näiteks ka triikimine, lastega õues mängimas käimine, tuli teha kõike, mis vaja. Sel ajal oli päevasel ajal 5 õde tööl, kuid öösel oldi valves kahekesi – õde ja sanitar. See oli suur vastutus. „Mäletan, et lastele tuli anda kalamaksaõli ja hematogeeni. Hematogeen (siis kutsuti seda pullivereks) oli vedelal kujul. Lapsed nutsid ja ei tahtnud õli ja hematogeeni suusissegi võtta, mõni hakkas oksendama. See oli nii keeruline, aga samas oli see tore ja mõnus aeg. Lapsed olid nii armsad ja südamlikud, ei teinud lollusi. Mul ei tekkinud kunagi tunnet, et tahaks mujale minna,“ ütleb Helgi heldinult.

Helgi istub pargipingil, vasakul
Kasvataja Viiu lastega pargialleel jalutamas
Sanatooriumi lapsed olid nii väikesed ja vajasid lähedust, Helgi on pildil kõige parempoolne, väike poiss istub tema süles

Helgi toob veel esile, et sellal oli mõisa ümbrus hästi ilus, oli palju lilli ja põõsaid, puuvilja- ja marjaaed, mille eest hoolitses aednik. Mõisa ees olid jalakäijate teed. Karjahoovis olid sead ja lehmad ning külas olid ka hobused. Kogu sanatooriumi toit tuli oma(sanatooriumi) majapidamisest.

Vennashaua monumendi ees kolleegidega, Helgi on valges vormiriietuses
Kolleegidega puhkehetkel kaarte mängimas, Helgil on valge vormimüts peas
Õdede toas

Helgi elas esialgu Põltsamaal tädi juures, aga siis sai Sulustverre korterisse ja Sulustvere elanikuks on ta jäänud siiamaani. „Käisin tööl jalgrattaga. Talvel, kui oli sügav lumi, tassisin ratast seljas,“ meenutab Helgi.

Lastesanatoorium muutub täiskasvanute kopsutuberkuloosi sanatooriumiks

1961. aastal muudeti lastesanatoorium täiskasvanute kopsutuberkuloosi sanatooriumiks. Helgi esimene mälestus laste ajastu lõppemisest mõisas ja täiskasvanute maailma algusest on suur muutus, mis on seotud mõisa hoonega: alumise korruse suure saali kõrval olevate tubade uksi muudeti: varem saali kõrval olevatest tubadest otse saali ei pääsenud, need toad olid ustega omavahel ühendatud nii, et sai saali ees olevast kamina kõrval asuvast toast jalutada läbi uste tubade kaupa kuni viimase toani. Siis need uksed pandi kinni ja ehitati uued uksed, mis avanesid otse saali.

Helgi ütleb, et täiskasvanute sanatooriumi ajal oli tal esialgu hirm, oli ta ju veel nii noor, aga siis harjus ära. Arstid olid majas nagu ka lastesanatooriumi ajal ja Helgi tööülesanded olid õena samad.

„Kopsutuberkuloosi sanatooriumis oli kliente üle Eesti. Sanatooriumis viibiti mitmeid kuid, aga õnneks said ikka pea kõik patsiendid tuberkuloosist jagu. Maja oli rahvast täis, voodi oli voodi kõrval. Elu oli ilus, sest kliendid olid nagu terved inimesed ja said vabalt igal pool käia, ka väljaspool maja. „Eks sel ajal oli mõisas palju armuprobleeme, mehed panid redelid naiste tubade akende alla, et öösel nende tubadesse ronida. Probleemiks oli sanatooriumi klientidel alkohol ja seetõttu ka öörahust mittekinnipidamine,“ iseloomustab Helgi 1960ndaid mõisas.

Pilt on tehtud 15.02.1965, esimeses reas parempoolne on Helgi isa Johannes, kes oli sel ajal täiskasvanute sanatooriumis ravil.

„Ma ise kopsutuberkuloosi ei kartnud, olen üldse nii vähe haige olnud, et see on uskumatu,“ vastab Helgi küsimusele, kas ta ise kunagi ei ole kartnud piisknakkuse teel levivatesse rasketesse haigustesse nakatuda kuna oli kogu aeg haigusekandjatega otsekontaktis.

Helgi mõisas puhvetkapi juures

1970-1980ndatel tegutses mõisas haigla

Helgi oli väikeste lastega kodune ja uuesti viis ta tee mõisa 1979. aastal – selleks ajaks oli sanatooriumist saanud Jõgeva Rajooni Keskhaigla Lustivere siseosakond.

„Haigla peaarst, dr. Aare Valge käis mind mitu korda tagasi tööle kutsumas. Ta oli super mees, hästi heasüdamlik. Läksin haiglasse tööle, aga selgus, et mul on õe kutset vaja. Dr. Valge utsitamisel selle ka sain,“ kirjeldab Helgi oma haiglaperioodi töökogemuse aja algust. „Ööpäevaringselt oli haiglateenus, kiirabiga toodi uusi patsiente, kelle kõik pidime vastu võtma. Tegin 2+12 valveid, haigla ajal oli patsiente majas pea sada,  kõik koridori nurgad olid ka voodeid ja haigeid täis.  Olin siis noor ja energiline, mulle väga meeldis see aeg,“ pajatab Helgi haigla perioodist.

Haiglast hooldekoduks

  1. aastal Jõgeva rajoonihaigla likvideeriti ja Lustiveres avati Jõgeva hooldekodu.

Helgi kirjeldab 1990ndate hooldekodu aega kui sarnast haigla–ajale, kuna ta tegeles jätkuvalt  ravimite ja süstidega ning samade protseduuridega nagu varemgi.“ Isegi tohtrid jäid hooldekodu teenuse tulekuga esialgu majja,“ sõnab Helgi.

Helgi on tagumises reas seisjate hulgas kõige vasakpoolsem. Sel ajal oli vormiriietuseks roosa kittel.

„Praegune hooldekodu hooldus on superhooldus võrreldes sellega, mis oli 1990ndatel. Siis ei olnud mähkmeid, lamajaid pesti silmapesukausi abil, lapid olid riidest, isegi aluslinasid nagu tänapäeval kasutatakse, tollal ei olnud. Hooldustöö oli väga raske töö ja töötajaid oli vähe,“ iseloomustab Helgi kunagisi hooldekodu aegu. Kuna haritud hooldustöötajaid oli vähe, siis taheti ka Helgi jätta valiku ette – kas õe töö asemel hakkad hooldajatööd tegema (sellal olid sanitarid) või jääd tööta. „Ma olin aga enesekindel, et olen õde ja ei ma ei hakka kellekski teiseks,“ ütleb Helgi ning lisab, et õeks ta ka jäi, lihtsalt valveid jäi vähemaks, aga sel ajal oli ka muudatuste aeg, kuna kliente oli vähe ja personalile oli keeruline palka maksta. Helgi ütleb, et ta aitas ikka, kui oli vaja lamajaid keerata ja isikuhooldust teha.

2000. aastal muutus hooldekodu iseseisvaks Lustivere hooldekoduks. Helgi ütleb, et tema tööülesannete juures on sel sajandil olnud suurim muudatus arvuti ja internet, mida peaks hästi oskama. Muus osas on õe töö olnud sisuliselt ikkagi hästi sarnane sellele, millega ta 1957. aastal alustas.

„Mõisas elavad hooldekodu kliendid väga hoidsid mind ja nutsid, kui kuulsid, et ära jään. Mulle ongi kõige rohkem meeldinud ja mõtlen sooja tundega lastele ja vanuritele. Inimesed räägivad mulle oma lugusid, elan kaasa nende lastele ja peredele, mõtlen ka neile klientidele, keda enam ei ole. Kaaskolleegid on kõikides perioodides olnud hästi toredad,“ ütleb Helgi.

Muinasmaa ja mõis kui teine kodu

„See oli ikka super, et tulin 1957. aastal Lustivere mõisa vaatama ja mind juhatati trepist üles vana paksu onu juurde, see määras mu saatuse.  Sattusin nagu muinasmaale, nii ilus maja ja selle ümbrus! Lustivere mõis on olnud nagu mu teine kodu,“ võtab Helgi kokku rännaku minevikumeenutustesse.

Helgi jaanuaris 2025 oma mälestusi jagamas (Tervisetare ees)

Suur tänu Helgile auväärse panuse eest Lustivere mõisa erinevate perioodide tegemistesse, suur kiitus ja tänu õendusabi andmisel! Aitäh, et jagasid oma mälestusi ja fotosid!   

Helgi mälestused on kirja pannud Miret Tuur

Foto: erakogu